Tere, olen Veroonika

Kuigi varem arvasin, et minu eesmärk elus on olla õpetaja ja ma õpetan kõigile, kuidas asjad käivad, siis nüüdseks olen aru saanud, et õpetada saab vaid neid, kes ise õppida tahavad. Ja need, kes ise õppida tahavad, leiavad õppematerjali ja õpetaja väga kergesti ise üles. Õppimine - see on protsess õppija sees, mida õpetaja peaaegu üldse muuta ei saagi. No vot, milleks siis tühja rabeleda.

Palju rohkem näen meie ühiskonnas seda, et vähesed jaksavad õppida, kui neid depressioon takistab. Aastal 2018 hakati meie riigis rääkima depressioonist kui epideemiast. Veel ei juleta anda täit statistikat enesetappudest ega käimasolevast depressiooni ennetustöö mahust, kuid tunnistatakse, et olukord on nukker.

Jäin ise depressiooniga töötuks aastal 2015. Selleks ajaks olin jõudnud juba magistrantuuri, kuid see jäi pooleli. Olen võidelnud enda isikliku depressiooni vastu arstide, haiglate, eriala fanaatikute ja iseenda tahtejõu ja suure lugemusega.

Minu depressioon näitab taandumise märke. Usun, et suudan sama suuna anda ka teiste inimeste depressioonidele.

Tegelen ravimtaimede ja fotograafiaga. Usun unesse, meditatsiooni ja Pühasse Vaimu, mis juhendab meid kõige parema tarkuse ja headuse juurde.